Minu kingabisness veereb vaikselt. Tööpäevad on igavad, mitte, et ma tegelikult midagi reaalselt töö juures teeksin aga närvidele käib see ikka. Kogu aeg on vaikus. Isegi mu vanavanaisa hauas on lärmakam. Siin sukelduvad kaks vene tädikest paberitesse ja teevad tähtsa näo, nagu nad teeksid midagi. A see vist polegi kõige olulisem, kas nad midagi teevad. Veel olulisem sellest on see, et teised usuksid, et sa teed. Ma mäletan, kuidas ma kevadeti Antslas põldu kündsin. Tegelikult traktor kündis, mina magasin enamuse ajast.
Jaak kutsus mind täna külla. Ta elab minust paar maja edasi, samuti Kalamajas. Tema elamine on pisut vähem uhkem kui minu oma. Tal vaid üks tuba. Selles elab ta ise, ta mees Voldemar ning nende koer, kelle nimi on Raisk. Selle koera päris nime ei tea tegelikult keegi, kuna teda tema poole pöördutakse vaid ühe lausega: "Tule siia, raisk!"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment