I made a note in my diary on the way over here. It simply reads - bugger

Minu kingabisness veereb vaikselt. Tööpäevad on igavad, mitte, et ma tegelikult midagi reaalselt töö juures teeksin aga närvidele käib see ikka. Kogu aeg on vaikus. Isegi mu vanavanaisa hauas on lärmakam. Siin sukelduvad kaks vene tädikest paberitesse ja teevad tähtsa näo, nagu nad teeksid midagi. A see vist polegi kõige olulisem, kas nad midagi teevad. Veel olulisem sellest on see, et teised usuksid, et sa teed. Ma mäletan, kuidas ma kevadeti Antslas põldu kündsin. Tegelikult traktor kündis, mina magasin enamuse ajast.

Jaak kutsus mind täna külla. Ta elab minust paar maja edasi, samuti Kalamajas. Tema elamine on pisut vähem uhkem kui minu oma. Tal vaid üks tuba. Selles elab ta ise, ta mees Voldemar ning nende koer, kelle nimi on Raisk. Selle koera päris nime ei tea tegelikult keegi, kuna teda tema poole pöördutakse vaid ühe lausega: "Tule siia, raisk!"

I think I'll write my tombstone - Here lies Edmund Blackadder, and he's bloody annoyed

Mina ja mu kallis naine Irina, oleme mõlemad endale saanud töö. Irina töötab uhkes Katleri tänava rajoonis, pilvelõhkujate vahel, moodsas klubis eksootilise tantsijana. Eksootiline mu naine tõepoolest on, sest tal on neli tissi. No olgu ma pisut liialdasin, kaks päris tissi ja siis 2 nibu veel lisaks. Mida rohkem seda uhkem, nagu üeldakse. Ta teenib seal tugevat palka ning nüüdsest võime kord kvartalis mõnesse vähem tuntud bistroosse sööma minna. Küll see on uhke tunne. Siin suures linnas on kõik uhke. Isegi parmud on uhked. Meil Antslas jõid nad poe taga odavat karuõlut või Obolon'i. Siin suures metropolis joovad nad aga tunduvalt uhkemat jooki nimega "Eau de Toilette" mille üheks populaarsemaks margiks on  "Lemon". Mina kahjuks peeneid väljamaa keeli ei tunne, ning nende kirjade tähendus jääb minu jaoks aga tumedaks. Mu naine töötab enamasti õhtuti ning see tõttu näeme viimasel ajal harva. Mina lõbustan end enamasti siis sellistel hetkedel maheda porno vaatamisega. Eriti meeldivad mulle väikesed aasia naised, need teevad nii naljakat häält. Mu Irinake ei tee kunagi sellist häält, välja arvatud siis, kui ma talle kogemata varba peale astun. Muul ajal*  nohiseb ta armsalt, mis meenutab mõnel hetkel pisut mõrudat ruigamist.

Mina töötan nüüd kingabisnessis. Olen kui 21.sajandi Al Bundy. Palka saan ka umbes sama tugevalt kui tema. Seega tunnen enda üle suurt uhkust. Enamus päevast ma veedan feissbukis ning tõmban läbi virma neti ühenduse vanu vesterne alla. Kuid vaatamata oma suurele edule suurlinnas kripeldab mul miski hingel. Igatsen rõõmsaid Uno Loobi laulude seltsis veedetuid õrnuse hetki mu kallis traktoris, kevadkünni ajal......


*Seksi ajal siis

Personally I thought you were the least convincing female impressionist since Tarzan went through Jane's handbag and ate her lipstick, but I'm clearly in a minority.

Palju aega on mööda läinud ning nüüd elame Irinaga rõõmsalt Kalamajas. Meie lahkumine Antslast toimus vaikselt hommikuhämaruses. Lahkusime enne kukke ja koitu, kui kõikjoodikud juba magavad, ning enne kui esimesed tänavalitsid talvisele tänavale tulnud oma auklikke talvesukkasid näitama on tulnud. Võtsime kaasa kõik oma maise vara, mis koosnes lisaks kõigele muule mu pruunist ülikonnast ja Irinina, ta vanaema poolt pärandatud, Poola sekspesust. Oma kalli traktori ja Uno Loobi laulude kogu olin sunnitud maha müüma.

Nüüd mõnda aega elanuna Tallinnas, siis oleme üles otsinud mõningaid vanu tuttavaid, kes siin viimaste külajuttude järgi elavat. Mu kallis naine Irina otsis üles oma vana klassiõe Anu Saagimi. Nad käisid ka üks õhtu koos linna peal. Ma leidsin üles Kaarli ja Mari, kellega me popimatest noorte kohtadest läbi astusime. Algatuseks mina ja Kaarel mängisime pisut piljardit. Kentsakas mäng. Edasi liikusime Nimetasse, kus väiksed joogid tegime. Edasi saime kokku Mariga, kes elab kuskil Mustamäel. Läksime Pätrikku istuma. Ning veel mõned kohad edasi sattusime Clazzi, kuna Marile meeldib siuke muusika. Seal nägin ma elus esimest korda neegrit. Täitsa neeger oli jah. Must nagu pigi. Igastahes Mari vedas Kaarli tantsima ning mina jäin baarileti juurde istuma ja asju valvama. Ühel hetkel tulevad minu juurde kaks neiut juttu tegema, kutsuvad tantsima jne. Siis ilmub kolmas ning räägib, et tal sünni päev jne. Mina viisakalt blokin edasi. Mu vana spordivigastus keskkooli päevilt, ei luba mul selliste asjadega tegeleda. Egas ma väga tahtnud ka, sest üks oli hullem krokodill kui teine. Kõik kolm olid koledad nagu öö. Kui võtta arvesse jaotust naiste kohta:

* Ühe koti naised. Naised, keda pannes tahad talle koti pähe panna.
* Kahe koti naised. Naised, keda pannes tahad lisaks temale, ka endale koti pähe panna.
* Hunt-naised. Hommikul tema kõrval ärgates ja avastades, et ta magab su käe peal, oled nõus endal käe läbi närima, et ainult ilma teda äratamata jalga saaks lasta.

Kuulusid kõik kolm neiut sellesse kolmandasse kategooriasse. Isegi Antslas pole ma nii koledaid naisi näind.

Mõni aeg hiljem sain kokku oma naise Irinaga. Võtsime Taco Expressist midagi hamba alla ning suundusime koju Kalamajja. Seal pugisin 1,5 wräppi sisse ning keerasina magama. Hommikul pohmellis ärgates sõin järelejäänud pooliku tuunikala wräpi ära, mis oli meeldivalt lödiseks öösel läind. Irina oli selle peale kaunis kuri. Et ma pidavat haisema nagu parm.

Nüüd istume lumevangis, kuna linna sahad siin ei käi.

Mõtlen hakata ajama traktori bisnessit...........

“This is a crisis. A large crisis. In fact, if you got a moment, it's a twelve-story crisis with a magnificent entrance hall, carpeting throughout, 24-hour portage, and an enormous sign on the roof, saying 'This Is a Large Crisis'. A large crisis requires a large plan. Get me two pencils and a pair of underpants.”

On olnud pingelised päevad, seoses ühe fekaalikaevu intsidendiga, millel ma pikemalt peatun hiljem. Mu naine Irina on nii vihane, et ma isegi pidin oma vuntsid ära ajama, mida puberteedieast saati kasvatanud olen. Me peame lahkuma kallist kodulinnast Antslast, kuna mu naisel liiga häbi siin edasi elada.

Kõik algas üleeile, kui meie kohalikul vallavanema oli sünnipäev. Tal seal palju külalisi, kes külas meil suured ninad. Nagu ma rääkinud, meil siin Antslas lääne kultuur suht hägune nähtus, niiet enamus majadel oma settekaev. Minuni jõudis häda kuna suure külma ja lumega olevad miskit ära külmunud, ja sitt ei tahtvat alla minna. Nii ma siis kohale läksingi, õndsas lootuses asi kiirelt lahendada. Mina, kes olen pisut militarist, olin omale garaaži pisut lõhkeainet varunud, mida nüüd kasutada plaanisin. Noh, kokkuvõttes juhtus see, et toru sai puhtaks, aga üks vanamutt sai kerge ehmatuse, kui ta poti peal olles pasarahe osaliseks sai.

Irina, mu kallis naine, surevat häbisse. kui me siia edasi jääme. Et ta ei pidavat saama enam rahus poes käia jms.
Nüüd me siis kolimegi Tallinnasse, minu onu tütre poja juurde, kellel pealinnas uhke 2 toaline korter Kalamajas....

'Yes, it is', not 'That it be'. You don't have to talk in that stupid voice to me. I'm not a tourist.

Oma hommikuvõileibu näost sisse ajades mõtlesin,et oleks hea hetk kirjutada, et kes ma olen ja kus ma tulen. Mina olen siis Leonhard Kibuste, olen 32 ning elan Eesti krt teab mis pealinnas Antslas. Elukutselt olen põllumees. Enamasti traktoris kuulan Uno Loopi kuid vahel ka uuemad levimuusikat. Erilist kirge äratavad minus adrad. Olen varemgi üritanud internetis popkultuuri imbuda aga millegi pärast mu üritus rate.ee's end üle Eesti kuulsaks teha ei kandnud vilja.

Elu Antslas on veerenud ikka vaikselt, mõned joodikud külapoe taga, mõned kohalikud taluneiud nurga peal endale end pakkudes õlleraha teenimas ning mõned vanaeided, oma hilistes 40ndates, oma lastelastele sokke kudumas, kuna see saavat järgmine nädal juba 10neseks.

Autosid on siin vähe. Tegelikult igasugust lääne tsivilisatsiooni on siin vähe. Isegi internetti varastan naabrimehe sateliidi pannilt.

järgneb.........

ning tänane tähelepanek :  Enne oli Edgar ainult puudega*, nüüdsest on ta ka viljatu.

*kartulid andis ta juh ära.

ning tänane lemmiklugu : Meelis Punder - Rio

“You wouldn't know a subtle plan if it painted itself purple and danced naked on top of a harpsichord singing 'Subtle Plans Are Here Again.'”

Eile helistas mulle keegi Adrian Chang Point Atlanticust. Inglismaalt lausa. Tahtsid pakkuda mulle investeerimis võimalusi. Kuigi ma ei usu, et nende väljavaated eriti säravad on, eriti veel siis kui nad helistasid firmasse Kaosevend OY. Sellegi poolest oli tore kuulata india aktsendiga mehikest, kes millegi pärast ei uskunud, et ma olen 25 ja firma omanik juba viimased 5 aastat ja mul vaba raha üle 100k euro. Lubasid täna tagasi helistada, aga imelikul kombel pole nad seda teinud :p

The game's afoot: Follow your spirit, and upon this charge Cry 'God for Harry, England, and Saint George!'

Nüüd kus igal idioodil on oma blogi, siis ega minagi saa vaesem olla. Otsustasin siis minagi, et aeg midagi virtuaalpaberile pritsida ning väljendada oma perversseid arvamusi asjadest, millest ma tegelikult midagi ei tea.
tänane mõttetera on : edgar ei söö mett, ta mälub mesilasi!
ning tänane muusika pärl : nexus - K7